kümnes

Armuaasta

Üks aasta läind,
üks häda vähem -
maailma lõpp
on jälle lähem.

Su põlvi pääle
panen pää:
ma olen tark,
sa oled hää!

(Hando Runnel. Armukahi. 2008)

üheksas

Jõuluööl

Külm juukseisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.

(Heiti Talvik. Luuletused. 1988)

kaheksas

Being but men

Being but men, we walked into the trees
Afraid, letting our syllables be soft
For fear of waking the rooks,
For fear of coming
Noiselessly into a world of wings and cries.

If we were children we might climb,
Catch the rooks sleeping, and break no twig,
And, after the soft ascent,
Thrust out our heads above the branches
To wonder at the unfailing stars.

Out of confusion, as the way is,
And the wonder that man knows,
Out of the chaos would come bliss.

That, then, is loveliness, we said,
Children in wonder watching the stars,
Is the aim and the end.

Being but men, we walked into the trees.

(Dylan Thomas. Selected Poems.)