"Sest kas Sa tead: ainult selle läbi, et me mäletame, mis oli, kõike seda rasket ja tumedat, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirgas ja kerge. Ja me võime selle helde ja kirka ja kerge isegi siinsamas ära tunda, kohe. Aga kohe me seda ära ei tunne. Kohe tundub elu ikka natuke raske ja nii palju asju on ihaldada ja nii palju asju teeb haiget. Ja sa ei tea ju, kas sa kunagi saad sellest segasevõitu keskkohast üle ja mis seal teisel pool sind ootab." (lk 33)
--
"Kui mul ongi kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia."
(lk 83)
--
"Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on." (lk 98)
(Tõnu Õnnepalu. Paradiis. 2009)
