24
Ära hoia endale oma südame saladust,
mu sõber!
Ütle mulle, ainult mulle, salaja.
Sina, kes naeratad nii leebelt, pehmelt sosista,
mu süda kuuleb seda, mitte mu kõrvad.
Öö on sügav, maja on hääletu, linnupesad on
mässitud unne.
Kõnele ära mulle läbi kõhklevate pisarate, läbi
komistavate naeratuste, läbi magusa häbi
ja valu oma südame saladus.
(Rabindranath Tagore. Uku Masingu tõlkes. Aednik. 1913?)
