Tuesday, December 30, 2014

kahekümne kuues


He Wishes For the Cloths of Heaven

HAD I the heavens' embroidered cloths,
Enwrought with golden and silver light,
The blue and the dim and the dark cloths
Of night and light and the half-light,
I would spread the cloths under your feet:
But I, being poor, have only my dreams;
I have spread my dreams under your feet;
Tread softly because you tread on my dreams.

(W.B. Yeats)

Sunday, November 16, 2014

kahekümne viies


24

Ära hoia endale oma südame saladust,
mu sõber!

Ütle mulle, ainult mulle, salaja.

Sina, kes naeratad nii leebelt, pehmelt sosista,
mu süda kuuleb seda, mitte mu kõrvad.

Öö on sügav, maja on hääletu, linnupesad on
mässitud unne.

Kõnele ära mulle läbi kõhklevate pisarate, läbi
komistavate naeratuste, läbi magusa häbi
ja valu oma südame saladus.

(Rabindranath Tagore. Uku Masingu tõlkes. Aednik. 1913?)

Sunday, May 25, 2014

kahekümne neljas... after a while


"The world is supposed to be full of possibilities, but they narrow down to pretty few in most personal experience. There's lots of good fish in the sea ... maybe ... but the vast masses seem to be mackerel or herring, but if you're not mackerel or herring yourself, you are likely to find very few good fish in the sea."

(D.H. Lawrence. Lady Chatterley's Lover. 1928)

Sunday, November 24, 2013

kahekümne kolmas


Rõõmu saamine

Täna öösel mu süda
rääkis minuga tasa
nagu oleks see sina,
ilusal hämaral õhtul,
noppija nööri pealt pesu.

(Hando Runnel. Armukahi. 2008)

Kui veel
sus midagi on lapsemeelset,
veel kohtad siis
maailma luulekeelset;
veel vaikseks hetkeks
laule kuulatama peatud,
ükspuha, olgu narrid need või
targalt veatud;
veel oled hell ja hea,
veel veidi imelik ja rumal,
veel pole maine mammon
sinu kiindumuste jumal;
veel otsid midagi,
mis oleks kallim kõigest -
küll suurem kõigest,
küll puhtam kõigest;
veel inimest sa mõistad
luulemeelset,
veel, kuni midagi
sus püsib lapsekeelset.

(Hando Runnel. Laulud tüdrukuga. 1967)

HR 75!

Sunday, July 28, 2013

kahekümne teine


Su ainus vara on see,
mille oled jaganud ära.

Anna asjule armastav ase.

Ainult see, mida andnud käest,
kinkind südamest oled,
sind hoiab,
käest lahti ei lase.

Öössesööstja,
see on su trööst:
iga masendus rõõmust on rase.

Kaotaja mõnikord leiab
kerguse haruldase.

(Doris Kareva. Lõige. 2007)

Thursday, June 20, 2013

kahekümne esimene

The Water

All that I have is a river
The river is always my home
Lord, take me away
For I just cannot stay
Or I'll sink in my skin and my bones

The water sustains me without even trying
The water can't drown me, I'm done
With my dying

Please help me build a small boat
One that'll ride on the flow
Where the river runs deep
And the larger fish creep
I'm glad of what keeps me afloat

The water sustains me without even trying
The water can't drown me, I'm done
With my dying

Now deeper the water I sail
And faster the current I'm in
But each night brings the stars
And the song in my heart
Is the tune for the journeyman's tale

The water sustains me without even trying
The water can't drown me, I'm done
With my dying

Now the land that I knew is a dream
And the line on the distance grows faint
So wide is my river
The horizon a sliver
The artist has run out of paint

Where the blue of the sea meets the sky
And the big yellow sun leads me home
I'm everywhere now
The way is a vow
To the wind of each breath by and by

The water sustains me without even trying
The water can't drown me, I'm done
With my dying

(Johnny Flynn. Been Listening. 2011)

Sunday, May 26, 2013

kahekümnes



SIRELITE AEGU

I

Ju toomehelbed jätvad jumalaga
Ja sirelite õitseaeg on käes:
Kõik pungad pakatavad täies väes,
Kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja ööseti nüüd ei ma enam maga:
Mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
Ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

Kuid sind ei ole siin – mis jaoks, mis jaoks siis päev
Nii täis neid suuri lilla õisi loodi?
Mis jaoks siis öö, nii heldelt valgeks jäev,

Nii lõhnulaotvalt ümber minu voodi?
Nii raske üksi kõike ilu kanda –
Kuid sind ei ole siin, et teda sulle anda.

II

All sirelpõõsa sinetavaid sarju
Mu valge käsivars kui luige kael
Nüüd küünib kobaraid, mis okste lael
Loond loogeldes suurt värisevat varju –

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
Nad iluga, liig raske minu vael –
Ah, piki maja nagu punav pael
Veel pungi puhkemas kui suuri marju!

Ja tõstan säravamat safirkrooni,
Et ta end juuste kuldses kuhjas plehiks,
Ma õite rasket küllust üle pää.

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
– On nagu mind mu õitsev veri ehiks –
Ah, elada on imeliselt hää!

III

Nüüd üle kirsipuude, üle terve aia
Üks hele õitepärg kui pehme valge vill
Ning lilla sirelid on küll ja küll,
Neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.

Ah, puu, kõik õied minu üle, saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu ootnud ärevil
Nii mõne pika igatsuseaja.

Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:
Seks aega küll, seks aega sügisel
Ja kurval, külmal, kainestaval talvel.

Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
Kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,
Nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.

(Marie Under. Sonetid. 1917)