kolmas

Ma ei mõtle praegu mitte millelegi
ja see kõige keskne asi, mis on mitte miski,
on mulle sama meeldiv kui see öine õhk,
jahe pärast suvepäeva leitsakut.

Ma ei mõtle praegu mitte millelegi ja kui hea see on!

Mõelda mitte millelegi on, et hing on terviklik ja puhas.
Mõelda mitte millelegi
on elada vahetult
elu enese voolus...
Ma ei mõtle praegu mitte millelegi.
Ainuke asi, justkui oleks iste ebamugav,
see valu seljas või ühes küljes.

Mul on paha maitse hinges:
mis tähendab, et kokkuvõttes
ma ei mõtle praegu mitte millelegi,
aga tõesti mitte millelegi.
Mitte millelegi...

[6. juuli 1935]

(Álvaro de Campos/Fernando Pessoa. Tõnu Õnnepalu tõlkes. Tubakapood. 2009)

teine

"Ainult iseenda läbi tunneme me teisi inimesi ja ainult omaenda elu kaudu tunneme või aimame me teiste elusid, teiste surelikkust. Me tunneme maailmas ja teistes inimestes ära ainult selle, mida me oleme kogenud iseendas. Kui inimene kaebab, et "keegi mind ei armasta" või et "armastust pole olemas", siis kes keelab tal ISE OLLA SEE, KES ARMASTAB. Mis sa ISE oled, see on sinu kaudu kohe ka maailmas olemas."

(Viivi Luik. Ma olen raamat. Viivi Luik / Hedi Rosma. 2010)

esimene

Kõik, mida ma ei tohi mõelda,
mõtleb mind.
See, mida ma ei julge,
eriti.

Kõik, mida olen taibanud,
ei aita.
Ja ega seda palju olegi.

(Doris Kareva. Aja kuju. 2005)

algus

miks ma selle blogi tegin? olen aja jooksul saanud väga paljude mõnusate luuleraamatute omanikuks. tavaliselt on mul põhjust neid põhjalikumalt sirvida, kui mõnel sõbral on sünnipäev tulemas. nüüd, ühel öösel, otsisin aga niisama üht vana head tuttavat luuletust ja jõudsin järeldusele, et ma peaksin neile raamatutele ikka tihedamini tähelepanu pöörama. sellest siis ka see blogi: igal pühapäeval, aga võib-olla tihedamaltki, postitan siia ühe luuletuse (teinekord ehk ka lihtsalt tsitaadi), mis mind tol nädalal või päeval parasjagu kõnetas või paelus. sekka ehk pisut ka minu analoogi-pilte. vot nii lihtne idee oligi. loodetavasti teilgi tore head luulet lugeda.