seitsmes

KUI MÕISTUS ÜTLEB ÜLES,
siis kuula vere häält,
see õpetab sind õigelt,
sa ainult kuula päält.

Sa istu kasvõi maha,
sa vaata kasvõi päält,
kuid sa ei kõhkle kauem,
kui oled kuulnud häält.

(Hando Runnel. Punaste õhtute purpur. 1982/2008.)

kuues

öö tuleb päevale peale sammud on käratud
aga ta säravad silmad tunduvad päratud

päevad öödele iial nõnda ei lähene
päevade jaoks on aeg olnud alati vähene

edasi-tagasi tormates pudeneb maha seegi
mida on päevale kaasa jõudnud korjata keegi

kui ta siis öö ees seisab tühje käsi ja heitund
on tema valguse taha ometi midagi peitund

ja tema pikkades varjudes
öö sisse arglikult varjudes

elavad edasi mured saatused arusaamatud
nagu lahtilõikamata lehti täis raamatud

öö võtab kõik selle kanda mis tema rüppe on heidetud
seepärast polegi öö eest mitte midagi peidetud

rutakas päev ei ole mõeldudki aruandeks
ainult öö mõistab hukka ainult öö annab andeks

ometi ühteviisi öö-päev on tundeid maitsnud
elu ja surma ja ennast maha jätnud ja kaitsnud

selleks me kardame õhtut millal nad kokku puutuvad
et meie rõõmud ja mured kaks korda suuremaks muutuvad

selleks me tahame hämaras parem silmasid sulgeda
või siis hirmuga pooleks näkku vaadata julgeda

näha et öö ja päev ise ei loo ega riku
ometi teevad halliks haiglaseks hämariku

kõigega mis nende tuua mis nende edasi kanda
aga meie ei oska nendele kergemat anda

(Viiu Härm. Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast 1971-1973. 1978)

viies

Ma olen inimene. Keset tuba seistes
ja keset päeva, keset toimetust
ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes
on palju ühist, väga palju ühist.
Ja kõik me, ühised, me teame seda.
Me teame oma olemise nägu.
On asju, mis ei saagi ununeda.
On elusid, mis o n g i unenägu.

(Juhan Viiding. (Elulootus 1980) Jüri Üdi ja Juhan Viiding - Kogutud luuletused. 2008)

neljas

Pilgud püüavad püüniseid

Kes suudaks elada, kui poleks salalootust,
et kuhugile välja jõuab laev,
kus avameri põlgab tuima hootust,
et õndsuseks saab valu, võiduks vaev?

Kes suudaks püsida, kui ta ei tajuks,
et teda toetab rabe, liikuv liiv?
Kas tunded kasvaksidki võimsaks rajuks,
kui kaduv iil ei oleks iga viiv?

Kes suudaks sirguda, kui poleks paisul tarju,
mis jäävad kõrgemaks kui püüdja peod?
Kes suudaks virguda, kui poleks kurba varju,
mis õhulisi ulmi maaga seob?

Kes suudaks uskuda, et pole valgust,
kui öösiti ta kuhugile kaob?
Eks pingsamini tõtta selle jalg just,
kes raske koorma õlgadele laob.

Mismoodi võiks see tunda ilu tõelust,
kes tunnetanud pole inetust
ja inimolemuse jõulist õelust,
mis sädeledeski on imemust?

Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti
ja meie maailm oleks pisk ja jäik.
Kas ongi mõtet hurjutada vähki,
et tema käik on tagurpidikäik?

Kes keset hullund vooge naerda jõuab,
see ennast mõõta tohib ajaga.
Kes palju saab, see veelgi rohkem nõuab,
et üha tungivamalt vajada.

Kes suudaks surra, kui ta hing ei raugeks
ja igatsus ei taluks taltumist?
Rand rebeneb ja tähed jäävad kaugeks.
Retk kordub ammuunund algusist...

(Artur Alliksaar. Päikesepillaja. 2007)