kuues

öö tuleb päevale peale sammud on käratud
aga ta säravad silmad tunduvad päratud

päevad öödele iial nõnda ei lähene
päevade jaoks on aeg olnud alati vähene

edasi-tagasi tormates pudeneb maha seegi
mida on päevale kaasa jõudnud korjata keegi

kui ta siis öö ees seisab tühje käsi ja heitund
on tema valguse taha ometi midagi peitund

ja tema pikkades varjudes
öö sisse arglikult varjudes

elavad edasi mured saatused arusaamatud
nagu lahtilõikamata lehti täis raamatud

öö võtab kõik selle kanda mis tema rüppe on heidetud
seepärast polegi öö eest mitte midagi peidetud

rutakas päev ei ole mõeldudki aruandeks
ainult öö mõistab hukka ainult öö annab andeks

ometi ühteviisi öö-päev on tundeid maitsnud
elu ja surma ja ennast maha jätnud ja kaitsnud

selleks me kardame õhtut millal nad kokku puutuvad
et meie rõõmud ja mured kaks korda suuremaks muutuvad

selleks me tahame hämaras parem silmasid sulgeda
või siis hirmuga pooleks näkku vaadata julgeda

näha et öö ja päev ise ei loo ega riku
ometi teevad halliks haiglaseks hämariku

kõigega mis nende tuua mis nende edasi kanda
aga meie ei oska nendele kergemat anda

(Viiu Härm. Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast 1971-1973. 1978)