kolmeteistkümnes

Seisan lumes, vahin kuuski
vastu halli taevast.
Hea, et keegi keelata
ei saa kuuski kaemast.

Kuuskedel on pikad pihad,
karedad figuurid.
Pole kedagi, kes ütleks:
mis sa tühje uurid!

Nii ma seisan, vahin kuuski.
Vahib valge maagi.
Kui ei tulda kutsuma,
ei ma koju saagi.

(Aleksander Suuman. Sõnad sulavad taevaga ühte. 1977)

kaheteistkümnes

16
Meie oleme nagu yhe laulu hälbinud rida, mis
tunneb, et ta riimub yhe teise reaga ja peab selle
leidma, et jõuda täidumisele. See veelmittesaavutatu
tagaotsimine on suur tõukejõud inimeses,
mis toob esile tema parimad teosed. Inimene on hästi
teadlik selles, et ta olu põhjas on lõhe ja ta igatseb
sillatada seda ja midagi ytleb talle, et armastus on see,
mis võib ta viia lõplikule lepitusele.

(Rabindranath Tagore. Uku Masingu tõlkes. Hinge sosistused. 1921/2008)

üheteistkümnes

Ma ei tea, kas kõik teed viivad tõeni,
aga iga tõde on tee.
Jõgede kohtumisrõõmu pisaraist
meri on soolane.

Sinna maailmalõpu vette
viskan viimse kui meelepette,
puhtasse vette aegade sette,
musta pipra kuldsesse mette.

Järsku on kerge. Järsku on selge.
Kõik on tasa ja omaette.

(Doris Kareva. Aja kuju. 2005)