kaheksateistkümnes

Korter

Väljas tuuline ilm on praegu.
Kes see akna on lahti jätnud?
Vahtrad õitsevad ilmaaegu -
oleks ükski nad meelde jätnud!

Kuivab hoovi pääl nööril linu,
köögiaknasse taevas paistab.
Tulbikimp tõstab külmi ninu,
õige teraselt tube haistab:

lauad, peeglid, raamatukapid,
kõigi seinte pääl suuri pilte.
Kohvreis mõned villased lapid,
vanu valgeid pudelisilte.

Tummstseene ning vähe lootust.
Tunded aeglaselt pragunevad.
Põrand naksub. Ning vastu ootust
aknas ikka ja jälle kevad.

(Viivi Luik. Luulet 1962-1974. 1977)

seitsmeteistkümnes

The Fault of It

Some may have blamed us that we cease to speak
Of things we spoke of in our verses early,
Saying: a lovely voice is such as such;
Saying: that lady's eyes were sad last week,
Wherein the world's whole joy is born and dies;
Saying: she hath this way or that, this much
Of grace, this way or that, this much
Of grace, this little misericorde;
Ask us no further word;
If we were proud, then proud to be so wise
Ask us no more of all the things ye heard;
We may not speak of them, they touch us nearly.

(Ezra Pound)