kahekümnes

SIRELITE AEGU

I

Ju toomehelbed jätvad jumalaga
Ja sirelite õitseaeg on käes:
Kõik pungad pakatavad täies väes,
Kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja ööseti nüüd ei ma enam maga:
Mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
Ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

Kuid sind ei ole siin – mis jaoks, mis jaoks siis päev
Nii täis neid suuri lilla õisi loodi?
Mis jaoks siis öö, nii heldelt valgeks jäev,

Nii lõhnulaotvalt ümber minu voodi?
Nii raske üksi kõike ilu kanda –
Kuid sind ei ole siin, et teda sulle anda.

II

All sirelpõõsa sinetavaid sarju
Mu valge käsivars kui luige kael
Nüüd küünib kobaraid, mis okste lael
Loond loogeldes suurt värisevat varju –

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
Nad iluga, liig raske minu vael –
Ah, piki maja nagu punav pael
Veel pungi puhkemas kui suuri marju!

Ja tõstan säravamat safirkrooni,
Et ta end juuste kuldses kuhjas plehiks,
Ma õite rasket küllust üle pää.

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
– On nagu mind mu õitsev veri ehiks –
Ah, elada on imeliselt hää!

III

Nüüd üle kirsipuude, üle terve aia
Üks hele õitepärg kui pehme valge vill
Ning lilla sirelid on küll ja küll,
Neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.

Ah, puu, kõik õied minu üle, saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu ootnud ärevil
Nii mõne pika igatsuseaja.

Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:
Seks aega küll, seks aega sügisel
Ja kurval, külmal, kainestaval talvel.

Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
Kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,
Nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.

(Marie Under. Sonetid. 1917)