seitsmeteistkümnes

The Fault of It

Some may have blamed us that we cease to speak
Of things we spoke of in our verses early,
Saying: a lovely voice is such as such;
Saying: that lady's eyes were sad last week,
Wherein the world's whole joy is born and dies;
Saying: she hath this way or that, this much
Of grace, this way or that, this much
Of grace, this little misericorde;
Ask us no further word;
If we were proud, then proud to be so wise
Ask us no more of all the things ye heard;
We may not speak of them, they touch us nearly.

(Ezra Pound)

kuueteistkümnes

LEGEND

Nähtamatu meri
loksub linna kohal,
lained löövad laisalt
vastu pilvi,

tänavatel rohelisi
inimkasve vohab,
kohvikutes vestleb
uppund hingi.

Kahe pilve vahel aga
hõljub iidne laev,
sealt üks väga vana nägu
vahel alla kaeb -

kümme tuhat aastat juba
iga öö ja päev
ühte väikest valget lindu
laseb lahti käest.

(Mehis Heinsaar. Sügaval elu hämaras. 2009)

viieteistkümnes

MIRROR

I am silver and exact. I have no preconceptions.
Whatever I see I swallow immediately
Just as it is, unmisted by love or dislike.
I am not cruel, only truthful-
The eye of a little god, four-cornered.
Most of the time I meditate on the opposite wall.
It is pink, with speckles. I have looked at it so long
I think it is a part of my heart. But it flickers.
Faces and darkness separate us over and over.

Now I am a lake. A woman bends over me,
Searching my reaches for what she really is.
Then she turns to those liars, the candles and the moon.
I see her back and reflect it faithfully.
She rewards me with tears and an agitation of hands.
I am important to her. She comes and goes.
Each morning it is her face that replaces the darkness.
In me she has drowned a young girl, and in me an old woman
Rises towards her day after day, like a terrible fish.

(Sylvia Plath. Luulet. 1990)

neljateistkümnes

"Sest kas Sa tead: ainult selle läbi, et me mäletame, mis oli, kõike seda rasket ja tumedat, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirgas ja kerge. Ja me võime selle helde ja kirka ja kerge isegi siinsamas ära tunda, kohe. Aga kohe me seda ära ei tunne. Kohe tundub elu ikka natuke raske ja nii palju asju on ihaldada ja nii palju asju teeb haiget. Ja sa ei tea ju, kas sa kunagi saad sellest segasevõitu keskkohast üle ja mis seal teisel pool sind ootab." (lk 33)
--
"Kui mul ongi kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia."
(lk 83)
--
"Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on." (lk 98)

(Tõnu Õnnepalu. Paradiis. 2009)

kolmeteistkümnes

Seisan lumes, vahin kuuski
vastu halli taevast.
Hea, et keegi keelata
ei saa kuuski kaemast.

Kuuskedel on pikad pihad,
karedad figuurid.
Pole kedagi, kes ütleks:
mis sa tühje uurid!

Nii ma seisan, vahin kuuski.
Vahib valge maagi.
Kui ei tulda kutsuma,
ei ma koju saagi.

(Aleksander Suuman. Sõnad sulavad taevaga ühte. 1977)

kaheteistkümnes

16
Meie oleme nagu yhe laulu hälbinud rida, mis
tunneb, et ta riimub yhe teise reaga ja peab selle
leidma, et jõuda täidumisele. See veelmittesaavutatu
tagaotsimine on suur tõukejõud inimeses,
mis toob esile tema parimad teosed. Inimene on hästi
teadlik selles, et ta olu põhjas on lõhe ja ta igatseb
sillatada seda ja midagi ytleb talle, et armastus on see,
mis võib ta viia lõplikule lepitusele.

(Rabindranath Tagore. Uku Masingu tõlkes. Hinge sosistused. 1921/2008)

üheteistkümnes

Ma ei tea, kas kõik teed viivad tõeni,
aga iga tõde on tee.
Jõgede kohtumisrõõmu pisaraist
meri on soolane.

Sinna maailmalõpu vette
viskan viimse kui meelepette,
puhtasse vette aegade sette,
musta pipra kuldsesse mette.

Järsku on kerge. Järsku on selge.
Kõik on tasa ja omaette.

(Doris Kareva. Aja kuju. 2005)