kolmeteistkümnes

Seisan lumes, vahin kuuski
vastu halli taevast.
Hea, et keegi keelata
ei saa kuuski kaemast.

Kuuskedel on pikad pihad,
karedad figuurid.
Pole kedagi, kes ütleks:
mis sa tühje uurid!

Nii ma seisan, vahin kuuski.
Vahib valge maagi.
Kui ei tulda kutsuma,
ei ma koju saagi.

(Aleksander Suuman. Sõnad sulavad taevaga ühte. 1977)

kaheteistkümnes

16
Meie oleme nagu yhe laulu hälbinud rida, mis
tunneb, et ta riimub yhe teise reaga ja peab selle
leidma, et jõuda täidumisele. See veelmittesaavutatu
tagaotsimine on suur tõukejõud inimeses,
mis toob esile tema parimad teosed. Inimene on hästi
teadlik selles, et ta olu põhjas on lõhe ja ta igatseb
sillatada seda ja midagi ytleb talle, et armastus on see,
mis võib ta viia lõplikule lepitusele.

(Rabindranath Tagore. Uku Masingu tõlkes. Hinge sosistused. 1921/2008)

üheteistkümnes

Ma ei tea, kas kõik teed viivad tõeni,
aga iga tõde on tee.
Jõgede kohtumisrõõmu pisaraist
meri on soolane.

Sinna maailmalõpu vette
viskan viimse kui meelepette,
puhtasse vette aegade sette,
musta pipra kuldsesse mette.

Järsku on kerge. Järsku on selge.
Kõik on tasa ja omaette.

(Doris Kareva. Aja kuju. 2005)

kümnes

Armuaasta

Üks aasta läind,
üks häda vähem -
maailma lõpp
on jälle lähem.

Su põlvi pääle
panen pää:
ma olen tark,
sa oled hää!

(Hando Runnel. Armukahi. 2008)

üheksas

Jõuluööl

Külm juukseisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.

(Heiti Talvik. Luuletused. 1988)

kaheksas

Being but men

Being but men, we walked into the trees
Afraid, letting our syllables be soft
For fear of waking the rooks,
For fear of coming
Noiselessly into a world of wings and cries.

If we were children we might climb,
Catch the rooks sleeping, and break no twig,
And, after the soft ascent,
Thrust out our heads above the branches
To wonder at the unfailing stars.

Out of confusion, as the way is,
And the wonder that man knows,
Out of the chaos would come bliss.

That, then, is loveliness, we said,
Children in wonder watching the stars,
Is the aim and the end.

Being but men, we walked into the trees.

(Dylan Thomas. Selected Poems.)

seitsmes

KUI MÕISTUS ÜTLEB ÜLES,
siis kuula vere häält,
see õpetab sind õigelt,
sa ainult kuula päält.

Sa istu kasvõi maha,
sa vaata kasvõi päält,
kuid sa ei kõhkle kauem,
kui oled kuulnud häält.

(Hando Runnel. Punaste õhtute purpur. 1982/2008.)