kümnes

Armuaasta

Üks aasta läind,
üks häda vähem -
maailma lõpp
on jälle lähem.

Su põlvi pääle
panen pää:
ma olen tark,
sa oled hää!

(Hando Runnel. Armukahi. 2008)

üheksas

Jõuluööl

Külm juukseisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.

(Heiti Talvik. Luuletused. 1988)

kaheksas

Being but men

Being but men, we walked into the trees
Afraid, letting our syllables be soft
For fear of waking the rooks,
For fear of coming
Noiselessly into a world of wings and cries.

If we were children we might climb,
Catch the rooks sleeping, and break no twig,
And, after the soft ascent,
Thrust out our heads above the branches
To wonder at the unfailing stars.

Out of confusion, as the way is,
And the wonder that man knows,
Out of the chaos would come bliss.

That, then, is loveliness, we said,
Children in wonder watching the stars,
Is the aim and the end.

Being but men, we walked into the trees.

(Dylan Thomas. Selected Poems.)

seitsmes

KUI MÕISTUS ÜTLEB ÜLES,
siis kuula vere häält,
see õpetab sind õigelt,
sa ainult kuula päält.

Sa istu kasvõi maha,
sa vaata kasvõi päält,
kuid sa ei kõhkle kauem,
kui oled kuulnud häält.

(Hando Runnel. Punaste õhtute purpur. 1982/2008.)

kuues

öö tuleb päevale peale sammud on käratud
aga ta säravad silmad tunduvad päratud

päevad öödele iial nõnda ei lähene
päevade jaoks on aeg olnud alati vähene

edasi-tagasi tormates pudeneb maha seegi
mida on päevale kaasa jõudnud korjata keegi

kui ta siis öö ees seisab tühje käsi ja heitund
on tema valguse taha ometi midagi peitund

ja tema pikkades varjudes
öö sisse arglikult varjudes

elavad edasi mured saatused arusaamatud
nagu lahtilõikamata lehti täis raamatud

öö võtab kõik selle kanda mis tema rüppe on heidetud
seepärast polegi öö eest mitte midagi peidetud

rutakas päev ei ole mõeldudki aruandeks
ainult öö mõistab hukka ainult öö annab andeks

ometi ühteviisi öö-päev on tundeid maitsnud
elu ja surma ja ennast maha jätnud ja kaitsnud

selleks me kardame õhtut millal nad kokku puutuvad
et meie rõõmud ja mured kaks korda suuremaks muutuvad

selleks me tahame hämaras parem silmasid sulgeda
või siis hirmuga pooleks näkku vaadata julgeda

näha et öö ja päev ise ei loo ega riku
ometi teevad halliks haiglaseks hämariku

kõigega mis nende tuua mis nende edasi kanda
aga meie ei oska nendele kergemat anda

(Viiu Härm. Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast 1971-1973. 1978)

viies

Ma olen inimene. Keset tuba seistes
ja keset päeva, keset toimetust
ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes
on palju ühist, väga palju ühist.
Ja kõik me, ühised, me teame seda.
Me teame oma olemise nägu.
On asju, mis ei saagi ununeda.
On elusid, mis o n g i unenägu.

(Juhan Viiding. (Elulootus 1980) Jüri Üdi ja Juhan Viiding - Kogutud luuletused. 2008)

neljas

Pilgud püüavad püüniseid

Kes suudaks elada, kui poleks salalootust,
et kuhugile välja jõuab laev,
kus avameri põlgab tuima hootust,
et õndsuseks saab valu, võiduks vaev?

Kes suudaks püsida, kui ta ei tajuks,
et teda toetab rabe, liikuv liiv?
Kas tunded kasvaksidki võimsaks rajuks,
kui kaduv iil ei oleks iga viiv?

Kes suudaks sirguda, kui poleks paisul tarju,
mis jäävad kõrgemaks kui püüdja peod?
Kes suudaks virguda, kui poleks kurba varju,
mis õhulisi ulmi maaga seob?

Kes suudaks uskuda, et pole valgust,
kui öösiti ta kuhugile kaob?
Eks pingsamini tõtta selle jalg just,
kes raske koorma õlgadele laob.

Mismoodi võiks see tunda ilu tõelust,
kes tunnetanud pole inetust
ja inimolemuse jõulist õelust,
mis sädeledeski on imemust?

Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti
ja meie maailm oleks pisk ja jäik.
Kas ongi mõtet hurjutada vähki,
et tema käik on tagurpidikäik?

Kes keset hullund vooge naerda jõuab,
see ennast mõõta tohib ajaga.
Kes palju saab, see veelgi rohkem nõuab,
et üha tungivamalt vajada.

Kes suudaks surra, kui ta hing ei raugeks
ja igatsus ei taluks taltumist?
Rand rebeneb ja tähed jäävad kaugeks.
Retk kordub ammuunund algusist...

(Artur Alliksaar. Päikesepillaja. 2007)

kolmas

Ma ei mõtle praegu mitte millelegi
ja see kõige keskne asi, mis on mitte miski,
on mulle sama meeldiv kui see öine õhk,
jahe pärast suvepäeva leitsakut.

Ma ei mõtle praegu mitte millelegi ja kui hea see on!

Mõelda mitte millelegi on, et hing on terviklik ja puhas.
Mõelda mitte millelegi
on elada vahetult
elu enese voolus...
Ma ei mõtle praegu mitte millelegi.
Ainuke asi, justkui oleks iste ebamugav,
see valu seljas või ühes küljes.

Mul on paha maitse hinges:
mis tähendab, et kokkuvõttes
ma ei mõtle praegu mitte millelegi,
aga tõesti mitte millelegi.
Mitte millelegi...

[6. juuli 1935]

(Álvaro de Campos/Fernando Pessoa. Tõnu Õnnepalu tõlkes. Tubakapood. 2009)

teine

"Ainult iseenda läbi tunneme me teisi inimesi ja ainult omaenda elu kaudu tunneme või aimame me teiste elusid, teiste surelikkust. Me tunneme maailmas ja teistes inimestes ära ainult selle, mida me oleme kogenud iseendas. Kui inimene kaebab, et "keegi mind ei armasta" või et "armastust pole olemas", siis kes keelab tal ISE OLLA SEE, KES ARMASTAB. Mis sa ISE oled, see on sinu kaudu kohe ka maailmas olemas."

(Viivi Luik. Ma olen raamat. Viivi Luik / Hedi Rosma. 2010)

esimene

Kõik, mida ma ei tohi mõelda,
mõtleb mind.
See, mida ma ei julge,
eriti.

Kõik, mida olen taibanud,
ei aita.
Ja ega seda palju olegi.

(Doris Kareva. Aja kuju. 2005)

algus

miks ma selle blogi tegin? olen aja jooksul saanud väga paljude mõnusate luuleraamatute omanikuks. tavaliselt on mul põhjust neid põhjalikumalt sirvida, kui mõnel sõbral on sünnipäev tulemas. nüüd, ühel öösel, otsisin aga niisama üht vana head tuttavat luuletust ja jõudsin järeldusele, et ma peaksin neile raamatutele ikka tihedamini tähelepanu pöörama. sellest siis ka see blogi: igal pühapäeval, aga võib-olla tihedamaltki, postitan siia ühe luuletuse (teinekord ehk ka lihtsalt tsitaadi), mis mind tol nädalal või päeval parasjagu kõnetas või paelus. sekka ehk pisut ka minu analoogi-pilte. vot nii lihtne idee oligi. loodetavasti teilgi tore head luulet lugeda.