kahekümnes

SIRELITE AEGU

I

Ju toomehelbed jätvad jumalaga
Ja sirelite õitseaeg on käes:
Kõik pungad pakatavad täies väes,
Kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja ööseti nüüd ei ma enam maga:
Mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
Ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

Kuid sind ei ole siin – mis jaoks, mis jaoks siis päev
Nii täis neid suuri lilla õisi loodi?
Mis jaoks siis öö, nii heldelt valgeks jäev,

Nii lõhnulaotvalt ümber minu voodi?
Nii raske üksi kõike ilu kanda –
Kuid sind ei ole siin, et teda sulle anda.

II

All sirelpõõsa sinetavaid sarju
Mu valge käsivars kui luige kael
Nüüd küünib kobaraid, mis okste lael
Loond loogeldes suurt värisevat varju –

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
Nad iluga, liig raske minu vael –
Ah, piki maja nagu punav pael
Veel pungi puhkemas kui suuri marju!

Ja tõstan säravamat safirkrooni,
Et ta end juuste kuldses kuhjas plehiks,
Ma õite rasket küllust üle pää.

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
– On nagu mind mu õitsev veri ehiks –
Ah, elada on imeliselt hää!

III

Nüüd üle kirsipuude, üle terve aia
Üks hele õitepärg kui pehme valge vill
Ning lilla sirelid on küll ja küll,
Neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.

Ah, puu, kõik õied minu üle, saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu ootnud ärevil
Nii mõne pika igatsuseaja.

Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:
Seks aega küll, seks aega sügisel
Ja kurval, külmal, kainestaval talvel.

Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
Kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,
Nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.

(Marie Under. Sonetid. 1917)

üheksateistkümnes

AN ASPHODEL

O dear sweet rosy
           unattainable desire
...how sad, no way
           to change the mad
cultivated asphodel, the
           visible reality...

and skin's appalling
           petals--how inspired
to be so Iying in the living
           room drunk naked
and dreaming, in the absence
           of electricity...
over and over eating the low root
           of the asphodel,
gray fate...

           rolling in generation
on the flowery couch
           as on a bank in Arden--
my only rose tonite's the treat
           of my own nudity.

                                 Fall, 1953

(Allen Ginsberg. Howl and other poems. 1956, 1959)

kaheksateistkümnes

Korter

Väljas tuuline ilm on praegu.
Kes see akna on lahti jätnud?
Vahtrad õitsevad ilmaaegu -
oleks ükski nad meelde jätnud!

Kuivab hoovi pääl nööril linu,
köögiaknasse taevas paistab.
Tulbikimp tõstab külmi ninu,
õige teraselt tube haistab:

lauad, peeglid, raamatukapid,
kõigi seinte pääl suuri pilte.
Kohvreis mõned villased lapid,
vanu valgeid pudelisilte.

Tummstseene ning vähe lootust.
Tunded aeglaselt pragunevad.
Põrand naksub. Ning vastu ootust
aknas ikka ja jälle kevad.

(Viivi Luik. Luulet 1962-1974. 1977)

seitsmeteistkümnes

The Fault of It

Some may have blamed us that we cease to speak
Of things we spoke of in our verses early,
Saying: a lovely voice is such as such;
Saying: that lady's eyes were sad last week,
Wherein the world's whole joy is born and dies;
Saying: she hath this way or that, this much
Of grace, this way or that, this much
Of grace, this little misericorde;
Ask us no further word;
If we were proud, then proud to be so wise
Ask us no more of all the things ye heard;
We may not speak of them, they touch us nearly.

(Ezra Pound)

kuueteistkümnes

LEGEND

Nähtamatu meri
loksub linna kohal,
lained löövad laisalt
vastu pilvi,

tänavatel rohelisi
inimkasve vohab,
kohvikutes vestleb
uppund hingi.

Kahe pilve vahel aga
hõljub iidne laev,
sealt üks väga vana nägu
vahel alla kaeb -

kümme tuhat aastat juba
iga öö ja päev
ühte väikest valget lindu
laseb lahti käest.

(Mehis Heinsaar. Sügaval elu hämaras. 2009)

viieteistkümnes

MIRROR

I am silver and exact. I have no preconceptions.
Whatever I see I swallow immediately
Just as it is, unmisted by love or dislike.
I am not cruel, only truthful-
The eye of a little god, four-cornered.
Most of the time I meditate on the opposite wall.
It is pink, with speckles. I have looked at it so long
I think it is a part of my heart. But it flickers.
Faces and darkness separate us over and over.

Now I am a lake. A woman bends over me,
Searching my reaches for what she really is.
Then she turns to those liars, the candles and the moon.
I see her back and reflect it faithfully.
She rewards me with tears and an agitation of hands.
I am important to her. She comes and goes.
Each morning it is her face that replaces the darkness.
In me she has drowned a young girl, and in me an old woman
Rises towards her day after day, like a terrible fish.

(Sylvia Plath. Luulet. 1990)

neljateistkümnes

"Sest kas Sa tead: ainult selle läbi, et me mäletame, mis oli, kõike seda rasket ja tumedat, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirgas ja kerge. Ja me võime selle helde ja kirka ja kerge isegi siinsamas ära tunda, kohe. Aga kohe me seda ära ei tunne. Kohe tundub elu ikka natuke raske ja nii palju asju on ihaldada ja nii palju asju teeb haiget. Ja sa ei tea ju, kas sa kunagi saad sellest segasevõitu keskkohast üle ja mis seal teisel pool sind ootab." (lk 33)
--
"Kui mul ongi kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia."
(lk 83)
--
"Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on." (lk 98)

(Tõnu Õnnepalu. Paradiis. 2009)