kahekümne kolmas

Rõõmu saamine

Täna öösel mu süda
rääkis minuga tasa
nagu oleks see sina,
ilusal hämaral õhtul,
noppija nööri pealt pesu.

(Hando Runnel. Armukahi. 2008)

Kui veel
sus midagi on lapsemeelset,
veel kohtad siis
maailma luulekeelset;
veel vaikseks hetkeks
laule kuulatama peatud,
ükspuha, olgu narrid need või
targalt veatud;
veel oled hell ja hea,
veel veidi imelik ja rumal,
veel pole maine mammon
sinu kiindumuste jumal;
veel otsid midagi,
mis oleks kallim kõigest -
küll suurem kõigest,
küll puhtam kõigest;
veel inimest sa mõistad
luulemeelset,
veel, kuni midagi
sus püsib lapsekeelset.

(Hando Runnel. Laulud tüdrukuga. 1967)

HR 75!

kahekümne teine

Su ainus vara on see,
mille oled jaganud ära.

Anna asjule armastav ase.

Ainult see, mida andnud käest,
kinkind südamest oled,
sind hoiab,
käest lahti ei lase.

Öössesööstja,
see on su trööst:
iga masendus rõõmust on rase.

Kaotaja mõnikord leiab
kerguse haruldase.

(Doris Kareva. Lõige. 2007)

kahekümne esimene

The Water

All that I have is a river
The river is always my home
Lord, take me away
For I just cannot stay
Or I'll sink in my skin and my bones

The water sustains me without even trying
The water can't drown me, I'm done
With my dying

Please help me build a small boat
One that'll ride on the flow
Where the river runs deep
And the larger fish creep
I'm glad of what keeps me afloat

The water sustains me without even trying
The water can't drown me, I'm done
With my dying

Now deeper the water I sail
And faster the current I'm in
But each night brings the stars
And the song in my heart
Is the tune for the journeyman's tale

The water sustains me without even trying
The water can't drown me, I'm done
With my dying

Now the land that I knew is a dream
And the line on the distance grows faint
So wide is my river
The horizon a sliver
The artist has run out of paint

Where the blue of the sea meets the sky
And the big yellow sun leads me home
I'm everywhere now
The way is a vow
To the wind of each breath by and by

The water sustains me without even trying
The water can't drown me, I'm done
With my dying

(Johnny Flynn. Been Listening. 2011)

kahekümnes

SIRELITE AEGU

I

Ju toomehelbed jätvad jumalaga
Ja sirelite õitseaeg on käes:
Kõik pungad pakatavad täies väes,
Kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja ööseti nüüd ei ma enam maga:
Mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
Ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

Kuid sind ei ole siin – mis jaoks, mis jaoks siis päev
Nii täis neid suuri lilla õisi loodi?
Mis jaoks siis öö, nii heldelt valgeks jäev,

Nii lõhnulaotvalt ümber minu voodi?
Nii raske üksi kõike ilu kanda –
Kuid sind ei ole siin, et teda sulle anda.

II

All sirelpõõsa sinetavaid sarju
Mu valge käsivars kui luige kael
Nüüd küünib kobaraid, mis okste lael
Loond loogeldes suurt värisevat varju –

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
Nad iluga, liig raske minu vael –
Ah, piki maja nagu punav pael
Veel pungi puhkemas kui suuri marju!

Ja tõstan säravamat safirkrooni,
Et ta end juuste kuldses kuhjas plehiks,
Ma õite rasket küllust üle pää.

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
– On nagu mind mu õitsev veri ehiks –
Ah, elada on imeliselt hää!

III

Nüüd üle kirsipuude, üle terve aia
Üks hele õitepärg kui pehme valge vill
Ning lilla sirelid on küll ja küll,
Neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.

Ah, puu, kõik õied minu üle, saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu ootnud ärevil
Nii mõne pika igatsuseaja.

Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:
Seks aega küll, seks aega sügisel
Ja kurval, külmal, kainestaval talvel.

Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
Kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,
Nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.

(Marie Under. Sonetid. 1917)

üheksateistkümnes

AN ASPHODEL

O dear sweet rosy
           unattainable desire
...how sad, no way
           to change the mad
cultivated asphodel, the
           visible reality...

and skin's appalling
           petals--how inspired
to be so Iying in the living
           room drunk naked
and dreaming, in the absence
           of electricity...
over and over eating the low root
           of the asphodel,
gray fate...

           rolling in generation
on the flowery couch
           as on a bank in Arden--
my only rose tonite's the treat
           of my own nudity.

                                 Fall, 1953

(Allen Ginsberg. Howl and other poems. 1956, 1959)

kaheksateistkümnes

Korter

Väljas tuuline ilm on praegu.
Kes see akna on lahti jätnud?
Vahtrad õitsevad ilmaaegu -
oleks ükski nad meelde jätnud!

Kuivab hoovi pääl nööril linu,
köögiaknasse taevas paistab.
Tulbikimp tõstab külmi ninu,
õige teraselt tube haistab:

lauad, peeglid, raamatukapid,
kõigi seinte pääl suuri pilte.
Kohvreis mõned villased lapid,
vanu valgeid pudelisilte.

Tummstseene ning vähe lootust.
Tunded aeglaselt pragunevad.
Põrand naksub. Ning vastu ootust
aknas ikka ja jälle kevad.

(Viivi Luik. Luulet 1962-1974. 1977)

seitsmeteistkümnes

The Fault of It

Some may have blamed us that we cease to speak
Of things we spoke of in our verses early,
Saying: a lovely voice is such as such;
Saying: that lady's eyes were sad last week,
Wherein the world's whole joy is born and dies;
Saying: she hath this way or that, this much
Of grace, this way or that, this much
Of grace, this little misericorde;
Ask us no further word;
If we were proud, then proud to be so wise
Ask us no more of all the things ye heard;
We may not speak of them, they touch us nearly.

(Ezra Pound)

kuueteistkümnes

LEGEND

Nähtamatu meri
loksub linna kohal,
lained löövad laisalt
vastu pilvi,

tänavatel rohelisi
inimkasve vohab,
kohvikutes vestleb
uppund hingi.

Kahe pilve vahel aga
hõljub iidne laev,
sealt üks väga vana nägu
vahel alla kaeb -

kümme tuhat aastat juba
iga öö ja päev
ühte väikest valget lindu
laseb lahti käest.

(Mehis Heinsaar. Sügaval elu hämaras. 2009)

viieteistkümnes

MIRROR

I am silver and exact. I have no preconceptions.
Whatever I see I swallow immediately
Just as it is, unmisted by love or dislike.
I am not cruel, only truthful-
The eye of a little god, four-cornered.
Most of the time I meditate on the opposite wall.
It is pink, with speckles. I have looked at it so long
I think it is a part of my heart. But it flickers.
Faces and darkness separate us over and over.

Now I am a lake. A woman bends over me,
Searching my reaches for what she really is.
Then she turns to those liars, the candles and the moon.
I see her back and reflect it faithfully.
She rewards me with tears and an agitation of hands.
I am important to her. She comes and goes.
Each morning it is her face that replaces the darkness.
In me she has drowned a young girl, and in me an old woman
Rises towards her day after day, like a terrible fish.

(Sylvia Plath. Luulet. 1990)

neljateistkümnes

"Sest kas Sa tead: ainult selle läbi, et me mäletame, mis oli, kõike seda rasket ja tumedat, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirgas ja kerge. Ja me võime selle helde ja kirka ja kerge isegi siinsamas ära tunda, kohe. Aga kohe me seda ära ei tunne. Kohe tundub elu ikka natuke raske ja nii palju asju on ihaldada ja nii palju asju teeb haiget. Ja sa ei tea ju, kas sa kunagi saad sellest segasevõitu keskkohast üle ja mis seal teisel pool sind ootab." (lk 33)
--
"Kui mul ongi kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia."
(lk 83)
--
"Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on." (lk 98)

(Tõnu Õnnepalu. Paradiis. 2009)

kolmeteistkümnes

Seisan lumes, vahin kuuski
vastu halli taevast.
Hea, et keegi keelata
ei saa kuuski kaemast.

Kuuskedel on pikad pihad,
karedad figuurid.
Pole kedagi, kes ütleks:
mis sa tühje uurid!

Nii ma seisan, vahin kuuski.
Vahib valge maagi.
Kui ei tulda kutsuma,
ei ma koju saagi.

(Aleksander Suuman. Sõnad sulavad taevaga ühte. 1977)

kaheteistkümnes

16
Meie oleme nagu yhe laulu hälbinud rida, mis
tunneb, et ta riimub yhe teise reaga ja peab selle
leidma, et jõuda täidumisele. See veelmittesaavutatu
tagaotsimine on suur tõukejõud inimeses,
mis toob esile tema parimad teosed. Inimene on hästi
teadlik selles, et ta olu põhjas on lõhe ja ta igatseb
sillatada seda ja midagi ytleb talle, et armastus on see,
mis võib ta viia lõplikule lepitusele.

(Rabindranath Tagore. Uku Masingu tõlkes. Hinge sosistused. 1921/2008)

üheteistkümnes

Ma ei tea, kas kõik teed viivad tõeni,
aga iga tõde on tee.
Jõgede kohtumisrõõmu pisaraist
meri on soolane.

Sinna maailmalõpu vette
viskan viimse kui meelepette,
puhtasse vette aegade sette,
musta pipra kuldsesse mette.

Järsku on kerge. Järsku on selge.
Kõik on tasa ja omaette.

(Doris Kareva. Aja kuju. 2005)